Jääsuplus

Käisin täna emmet vaatamas. Nii tahtsin minna juba viimased nädal aega. Vot ja siis tuli jube tuju jalutada, läksin siis kadriorgu. Mõtlesin, et kõnnin seal mere ääres natuke. Jõudsin mere äärde jube külm tuul oli... ronisin kivide peal ja vaatasin, et meri on päris palju jääs ikka ja, et sealt lähevad ühed suured jäljed jää peale. Mina mõtlen, et ohh mingi suure jalagainimene on siit läinud järelikult ei saa ta ka eriti väike inimene olla seega peax jää kandma küll... Ja nii ma saingi 2 sammu jää peal astuda kui sulps olin poolest säärest saari vees. OIOI ruttu välja ja oi kui kiiresti ma bussipeatuse poole punusin :D njah jalg sai suht märjaks, bussipeatusesse jõudes olid püksid ka jääs, aga õnnex ma oma varbaid veel tundsin. Siis seal bussipeatuses oli üks pisike tüdruk, umbes 4 aastane. Ta istus minu kõrval pingil - vaatas mulle otsa ja lihtsalt naeratas ilma, et mina olex talle üldse tähelepanu pööranud. See oli nii südantsoojendav, et ma unustasin hetkeks oma vettind varbad ka ära. Aga äkki ta lihtsalt naeris mu mütsi üle... mul oli ilus tuttidega müts. Temal küll nii ilus ei olnud, ta kindlasti oleks endale ka sellist tahtnud. Laura oli ta nimi ka, kui ta bussi peale läks siis ilmselt ema kutsus teda nii. Njah nüüd ma siin vaikselt soojenen üles, tegelikult hakkasin juba bussis sulama. Ma väga loodan, et ma nüüd ei külmeta.